Dalai Laama: Tõeline inimlik naeratus toob alati sügava rahu.
GURUJI: Ma pean silmas, et kui inimesel pole huumorimeelt, tähendab et temaga pole kõik korras. Ta peab pöörama endale natuke rohkem tähelepanu. Naer on väga loomulik. Vaadake, iga laps naerab. Talle pole vaja nalja, et naerda. Ma pean silmas: see naer tuleb sügavalt sisemusest.
D.Chopra: Kui te naerate, tähendab see, et teie sees on palju energiat. Mida tõsisem te olete, seda vähem vastutust võite te enda peale võtta. Kuidas te saate olla vastutusvõimeline, kui te olete nii sügavale enda üle mõtisklemisse vajunud? Kui teie sees on aga palju naeru, siis te võite võtta vastutust.
Dalai Laama: Üks näide. Käe peal istub sääsk. Te tunnete mingit ebamugavust või isegi valu. Kui te lähete endast välja, kaotate kannatuse, siis te kavatsete teda lüüa. Aga kui te olete tugevasti ärritunud, võite te mööda lüüa. Väga sageli ei saa me eesmärgile pihta. Kui me aga ei vihastu ja tahame tõepoolest selle ärrituse eemaldada, siis suudame me väga rahulikult kavatsetu ellu viia. Kas pole nii?
Vestluse juht: Miks nii palju tarkust tuleb idast, maailma idapoolsest osast?
GURUJI: Miski peab ju kusagilt tulema! (naer)
Vestluse juht: Dalai Laama – Tiibeti vaimne liider. Teda autasustati Nobeli preemiaga 1989. aastal. Ta elab pagulusesIndias juba palju aastaid. Viiskümmend aastat hiina okupatsiooni on pannud tema rahva kannatama jälitamist, piinamist ja genotsiidi. Vaatamata sellele koledusele elab Dalai Laama kooskõlas oma sõnumiga: vägivallatus, kannatlikkus, kaastunne.
Deepak Chopra tahab ühendada iidse ida tarkuse kaasaegse läänemaailma teaduslike saavutustega. Ta on India arstja kuulus kirjanik. Palju aastaid elab ta Ameerika Ühendriikides oma naise ja kahe lapsega. Tema raamatuid tervisest ja tarkusest loetakse kogu maailmas.
Ravi Shankar kesk (lõuna?) Indiast õpetab sisemaailmakorrastamise praktilisi meetodeid. Ta on loonud projekti, mille eesmärgiks on võrdõiguslikkuse toetamine india abieludes. See aitab india naistel saada majanduslikult sõltumatuteks luues oma äritegevusi. Samuti aitab ta India vaestel lastel ja orbudel saada haridust.
Meie aja kolm tarka inimest.
Tere tulemast, Deepak Chopra. Mis on teie elu eesmärk?
D. Chopra: Minu elu eesmärk on otsida iseend ravivat rahu, loomingulist harmooniat, armastust, õnne.
Vestluse juht: Milliste meetoditega me suundume oma elus seatud eesmärki otsima?
D. Chopra: Kui te teete seda, mida te tõepoolest tahate teha, siis te kaotate ajataju.
Vestluse juht: See on parim tunnus?
D. Chopra: See on parim tunnus. Te väldite aja külge klammerdunud teadvust. Ja vastutasuks saate ajatu teadvuse.
Vestluse juht: Ja siis olete õigel teel?
D. Chopra: Siis te liigute kooskõlas dharmaga.
Vestluse juht: Jah. Sest siis te usute, et teil on eesmärk?
D. Chopra: Ma usun, et on olemas mõningad kõigile ühised eesmärgi aspektid. Me kõik tahame leida elu mõtet, igaüks soovib leida niinimetatud vaimse mõõtme, mis on nende universaalse olemuse osa, nende olemuse selle osa, mis on universaalne. Ma arvan, et igal inimesel on unikaalne anne, samuti unikaalne moodus seda väljendada. Kui nad selle leiavad,välistavad nad ajaga seotud teadvuse. Ja kui nad seda kasutavad ja annavad selle teadmise edasi inimkonnale, võib neid nimetada edukateks inimesteks.
Vestluse juht: Aga miks ei ole me siis alati harmoonias iseendaga?
GURUJI: Vaadake, ei kodus, ei koolis pole meile kunagi õpetatud seda, kuidas toime tulla negatiivsete tunnetega. Kuid te ei saa lihtsalt niisama juhtida oma tundeid. Mida rohkem te tahate mingit tunnet mitte tunda, seda rohkem see tunne teis esile kerkib. Mida tugevamini te püüate midagi unustada, seda sagedamini see teile meelde tuleb. Mida rohkem te tahate midagi mitte mäletada, seda sagedamini see meenub. On nii? Sellistel juhtudel võib juhtida oma meelt hingamise abil. Emotsioone on võimalik valitseda hingamise abil. Аh? Tavaliselt toon ma näite:Kui meel on paberlohe, siis hingamine – see on nöör. Mida pikem on nöör, seda kõrgemale ta lendab. Tundub, et kogu õnnetuksolemise ainus põhjus Maailmas on stress.
Vestluse juht: Ja meil on kalduvus koguda stressi, mitte teda vähendada.
GURUJI: Jah. Vaadake. Kui ükskõik milline religioosne inimene allutada stressile või vähendada tema energiataset, muutub ta rahutuks. Stress tekib energia puudujäägist.
Meil on neli energia allikat. Suures plaanis, me võime selle nii kategooriatesse jagada. Me eristame nelja allikat. Esimene –see on toit. Vastav toit. See võib aidata. Teine – see on uni, hea puhkus. Väga oluline allikas. Näiteks, ärge laske ükskõik millisel rahulikul inimesel neli päeva magada ja ta läheb raevu, või siis vähemalt muutub rahutuks. Uni – on tähtis energia allikas.Kolmas, kõige vähem tähelepandavam, kuid kõige elulisem energia allikas on hingamine.
Vestluse juht: Tähendab, see peab olema hirmus – elada väga saastatud piirkonnas?
GURUJI: Küsimus pole ainult õhus. Teate, me hingame üsna ebaõigesti. 90 % ebapuhtusest väljutatakse meie süsteemist hingamise abil. Me kasutame 30% oma kopsude võimsusest.
Vestluse juht: Ja me saame seda suurendada?
GURUJI: Jah. Kui me hingame sügavalt, mõned hingamisharjutused mõned minutid päevas, 10 minutit päevas, siis see võib tervendada meid paljudest mentaalsetest ja füüsilistest haigustest. Me näeme seda kõikjal maailmas.
Vestluse juht: Ma arvan, et me peaks alustama igal hommikul näiteks 12 sügava hingamisega, et taastada energiataset.
GURUJI: Jah. Hingamine – see on ühenduslüli keha ja meele vahel. Sest igale rütmile meie meeles vastab kindel hingamise rütm. Ja kui te ei saa kogu aeg valitseda oma meelt, siis te saate seda teha hingamise läbi. Nii on lihtsam.
Vestluse juht: Seega, et mõjutada oma meeleolu, võite te teha seda hingamise abil?
GURUJI: Ja-jah. Hingamise abil on see lihtsam.
Vestluse juht: Toome näite. Kui te olete tujust ära ja teil on väga kiirenenud hingamine, kui te olete väga tujust ära, millele konkreetselt on vaja mõelda, et oma meeleolu muuta?
GURUJI: Ühele tehnikatest, mis on juba teis justkui häälestatud, ma ütlen teile. Meenutage, kui te vihastute, mis häälitsuse te kuuldavale toote“Hm!” Jah? On nii? Või kui te olete väga kurb, ka siis tekib see sama häälitsus: “Hm!” See häälitsus “Hm!” nõrgestab mõningaid teie sisemisi blokeeringuid. See on meie süsteemi juba sisse ehitatud, kuid me ei teadvusta seda. Kuid me võime teadlikult teha nii, kui me vihastame: lihtsalt kasutades taskurätikut, tuua kuuldavale heli “Hm!” Näiteks, kui keegi vihastab oma direktori peale, võib ta seda lihtsalt teha. Pole vaja kogu oma raev välja pursata, samal ajal muutub meel rahulikuks ja teadlikuks.
Vestluse juht: Võib öelda, et see on pigem moodus emotsioonide vaigistamiseks, mitte nende väljaelamiseks?
GURUJI: Jah, jah. Me vähendame viha hingamise abil sellisel pehmel moel, et see ei too kaasa ühegi situatsiooni rikkumist ümberringi. Kui te hakkate seda rohkem teadvustama: “Оo, viha tuleb!”, ja te vaatate sellele, jälgite seda, siis ta lihtsalt lahustub.
Vestluse juht: Kuidas te sel ajal hingate?
GURUJI: Jah.
Vestluse juht: Kas selle tõttu, et inimeste hingamine on meie päevil suurema osa ajast väga pinnapealne, tähendab see, et me ei kasuta lõpuni oma energiavarusid?
GURUJI: Jah, ei kasuta. Ja lisaks sellele, on meie hingamise rütm erinev. Kui te jälgite last, tervet last, siis te näete,et see, kuidas laps hingab, erineb paljuski sellest, kuidas hingavad täiskasvanud. Teie stressi taset on võimalik mõõta hingamise rütmi abil.
Vestluse juht: Seega, see oli kolmas energia allikas.
GURUJI: Aga neljas energia allikas on positiivne,rahulik meeleseisund.
Vestluse juht: Ja kuidas on seda võimalik saavutada?
GURUJI: Vaadake, te olete võibolla märganud, et kui teil on halb tuju, siis pärast ühte tundi negatiivset mõtlemist olete te nii kurnatud. Ja õiglane on ka vastupidi. Kui meel on mõnda aega rahulik, häirimatu, kui te mediteeritie mõned minutid,siis annab see nii palju energiat.
Vestluse juht: Ja mis meetodil te mediteerite? Kuidas teseda teete?
GURUJI: On olemas väga palju tehnikaid. Te võite valida endale sobiva, ükskõik millise neist tehnikatest.
Vestluse juht: Öelge, mis on kõige tähtsam, mis selles tehnikas on.
GURUJI: Jõupingutuse puudumine.
D.Chopra: Veetke aega iseendaga. Kui te mediteerite,kui te lähete mõneks ajaks vaikusse, kui te lähete loodusesse ja olete looduses üksi, kui teil on sama kavatsus ka oma suhetes, läbi suhete peegli võite te palju õppida. Sest alati, kui keegi teile meeldib, leiate te neis jooni, mida tahaksite ise omada. Kui keegi teile ei meeldi, siis te leiate temas jooni, mida te endas ei tunnista. Seepärast, iga kord, kui teil tekib suhetes mingi reaktsioon, olgu see tõmme või eemaletõukamine, on see väga hea tööriist teie arenguks. Te hakkate küsima: “Mida ma endas eitan? Mille poole ma püüdlen?” Suhted on väga kasulikud, suhete peegel on väga effektiivne evolutsiooniks, selleks et tõusta järgmisele tasemele. Teine, mis siin aitab – on rahulikult istuda ja vaadata näkku oma salajastele ja tumedatele nurgatagustele, vaadata otsa enda isiksuse tumedamale poolele ja lasta see vabaks, jagada seda, tunnistada selle olemasolu ja väljendada seda.
Peamiselt just selline eelarvamustevaba selle tunnistamine, mis on, viib meid järjest suuremale teadlikkusele.
Vestluse juht: Ja lõpuks, kui me ei arvusta oma tumedamat poolt, siis me ei kiida kaasa ka inimestele, kes meid arvustavad,kas nii?
D. Chopra: Jah.
Vestluse juht: Mis te arvate, kas teil endal on raske selliste inimestega, kes teadlikult provotseerivad teid, kas see pole mitte pidev sisemine võitlus?
D. Chopra: Järjest vähem ja vähem. Ma leian, et see ei provotseeri mind enam nii nagu varem. Teine näide: kui ma puutun kokku inimestega ja näen, et nad pole minu vastu tähelepanelikud, on vaenulikud, vastalised, kannatamatud, vihased, kui ma kõike seda näen ja see puudutab mind, siis ma lähen oma tuppa ja kirjutan kõik need omadused üles: tähelepanematus, vaenulikkus, vastasseis, viha jne, aga seejärel küsin endalt: “Kas ka minuga on seda juhtunud?” Ja loomulikult tean ma palju näiteid, kui ma ise olin samasugune. Ja siis ma püüan mõista - millal, kus ja kuidas see oli. Ma isegi kutsun need inimesed enda juurde ja küsin: “ Kas te nägite, et minus tekkisid kõik need tunded?” Kui pärast seda tekkis paus, siis ma teadsin, et nende vastus ei kinnitanud seda. Aga seejärel, kui ma läksin välja,lõpetades selle protsessi, siis see sama inimene, kes vajutas minu nuppe ja esitas mulle väljakutseid, ei teinud seda enam kunagi. Kuid mis siin on kõige tähtsam – see on see, et pärast seda kogesin ma armastust selle inimese vastu. Ei ole nii, et ma ütlesin talle:“ Ma armastan sind”, vaid sellepärast, et oma sisemuses ma juba andestasin sellele inimesele. Aga kõige suurepärasem on selle juures see, et inimeste käitumine hakkas muutuma. Sest mingis mõttes ma saatsin signaali, mis sellise käitumise esile kutsus.
Dalai Laama: Selleks, et kaastunnet praktiseerida, peate te praktiseerima kannatlikkust, teil on vaja seda, kes looks probleemi. Ainult sel juhul on tegelik võimalus arendada kannatlikkust. Seega, teil on vaja praktiseerida (arendada) kannatlikkust. Seepärast kindlustabki vaenlane meile sellise hea võimaluse. Seega, sellest vaatenurgast arendavad need võimalused meis midagi sarnast tänutundele. Selline kaastunne on eelarvamustevaba. – ehe kaastunne. Sellise kaastunde puhul ei ole kahetsustunnet, üleolekutunnet. Aga see ilmub austuse baasil, selle tunnistamisel, et neil on õigus. Seega – see on ehe kaastunne.
GURUJI: Vaadake, lapsed on oma olemuselt sõbralikud. Kui nad on ebasõbralikud, siis stressi pärast. Seepärast on meil vaja vaadata probleemile teise nurga alt ja vaadata, kuidas on võimalik lapselt stress ära võtta. Ohutunde, stressi saab kõrvaldada, luues tema ümber armastusest täidetud õhkkonna. Ja näidates talle lihtsaid harjutusi.
Vestluse juht: Milliseid? Mis harjutused oleksid head?
GURUJI: Mõned aktiivsed mängud, teistele abi osutamine. Anda neile võimalus panustada oma osa teiste laste ellu ja selle üle uhkust tunda. Tavaliselt palun ma lastel leida iga päev üks uus sõber.
Vestlluse juht: Üks sõber päevas... Miks?
GURUJI: Vaadake, laps kasvab 30-40 lapse seltskonnas klassis. Ja ta veedab 4, 5, 6, 7 aastat nende 30 lapsega ja ometi ei tunne sõbralikkust nende kõigi 30 lapse vastu.
Vestluse juht: Miks nii on?
GURUJI: Just selle üle me imestamegi. Ilmselt seepärast, et me ei õpeta neile inimlikke väärtusi. Me anname neile, topime neisse palju informatsiooni, me anname neile kõik teadmised ümber toimuvast, kuid ei omista piisavalt tähendust inimlikele väärtustele. Vaat miks, kui nad saavad vanemaks,lõpetavad kooli, nad ei tea, kuidas olla inimestega sõbralik.
Vestluse juht: Kuidas saab kedagi õpetada olema sõbralik?
GURUJI: See on võimalik, kuna see on meie olemusse sisseehitatud. See pole miski, mida on vaja väljast sisse tuua. Vaja on ainult luua vastav ümbrus ja teatud käitumismudelid ja –meetodid selle probleemi lahendamiseks.
Vestluse juht: Kas seda kõike oleks olnud võimalik edasi anda muinasjuttudega, lugudega näiteks? Kas see võiks saada üheks laste õpetamise mooduseks?
Guruji: See on võimalik. Te võite seda teha. Kuid rohkem saaksid teha isiklikult õpetajad koolis, luua üksteisele kuulumise tunde. Teate, kui igaüks suudaks leida ühe uue sõbra päevas, siis ta teaks, kuidas olla sõbralik. Sest lõpetades kooli, peab ta kokku puutuma miljonite inimestega maailmas, ja siis ta teaks, kuidas nendega käituda, endas midagi alla surumata. Just allasurumine blokeerib need ilusad omadused, selle olemuse, kes nad tegelikult on.
Kui me hakkame vaatama maailmas kõike kui meilekuuluvat, siis on meil palju laiem elunägemus, palju laiem nägemus oma ühiskonnast ja kogu maailmast tervikuna. Vastupidisel juhul, kui ainult see kuulub mulle, see tuli Idast või see tuli Läänest, või kui mina kuulun sellesse ühiskonda ja ei kuulu sellesse teise, või sellesse või teise rassi, siis ma piiran oma elu vastuvõtmist.
Meie peamine probleem tuleneb egost, kui me hakkame ennast samastama millegagi. Me arvame, et me oleme keegi.Ütleme: “Ma olen hinduist, ma olen moslem, ma olen kristlane,ma olen judaist, ma olen budist”. Me võtame endale ühe identiteedi ja et kaitsta seda “ma olen keegi”, oleme me valmis andma oma elu. Me ei karda isegi kaotada oma elu, kui tahame kaitsta seda identiteeti “Mina olen keegi”. Mõistate? Seega, peab olema arendatud selline teadvus. Niipea, kui ma tunnistan, et“mina olen keegi”, siis kõik need, kes pole see “keegi”, ei kuulu enam mulle, nad pole mulle enam huvitavad, ma ei tunne nedega ühtekuuluvustunnet.
Vestluse juht: Ja kuidas on võimalik seda ühtsust tunda? Mis on selleks vajalik, et seda tunda.
GURUJI: Esimene ja kõige tähtsam, mida on vaja teha, on vaja näha, millises identiteedikriisis me oleme. Me oleme ühe ja sama teadvuse osad, jumaliku vaimu osad. See on esimene identiteet. Teine identiteet, mida me eriliselt rõhutame, on see, et me oleme inimolendid. Ja kolmas võiks olla: “Ma olen mees või ma olen naine”. Neljandaks identiteediks võiks saada: “Ma kuulun sellesse või sellesse rahvusesse”. Ja viies võiks olla antud religioonile: “Ma olen hinduist, ma olen moslem, judaist, kristlane jne.” Kui rikutakse seda identiteetide järgnevuse järjekorda, siis algab sõda, algab segadus, tekib kaos. Kui inimesed annavad esimese ja kõige tähtsama koha enda samastamisele jumaliku teadvusega, ja seejärel inimolendiga, siis nad eelistavad rahu tülidele, võitlusele.
Vestluse juht: Mis te arvate, miks meil on selline tugev vajadus millelegi kuulumise järele, piiritlemisele, enda samastamisele millegagi? Ma oletan, et see on kõik ego töö. miks ta on meis nii tugev, kutsub esile sellist sisemist võitlust?
GURUJI: Vaadake, küsimus “miks” tuleb või seostub kannatusega. Kui on kannatus, me küsime: “Miks ma kannatan?” On nii? Ja see on nii nagu on. Keegi ei küsi kunagi: “Miks ma nii õnnelik olen?!”
Dalai Laama: Ma loodan ja soovin seda, et järgmine aastasada saaks vastastikuste dialoogide aastasajaks, aga mitte tapmiste, vägivalla, sõdade aastasajaks. Mulle tundub, me oleme piisavalt eksperimenteerinud probleemide lahendamisega, kuid kogenud selles ebaedu.
Vestluse juht: Dalai Laama ütleb: “Nii nagu ei saa tulega tulekahju kustutada, nii ei saa ka vägivallaga sõda lõpetada”.
Dalai Laama: Peamiselt on see inimolendite pärast. Vahel ma tõepoolest mõtlesin: “Kui sellel väikesel planeedil ei oleks inimesi, võiks ta olla palju ohutum. Oleks vähem probleeme”.
Aga, meeldib see meile või mitte, me oleme juba siin. Keegi ei taha surra. Keegi ei taha kaduda. Ja teisest küljest, ma arvan, et inimolendid omavad ka tähelepanuväärset, suurt potentsiaali teha head. Kui ühendada inimese mõistus inimese hea südamega, siis arendab inimmõistus loomingulisi võimeid, aga inimsüdamest võivad arenenda otsustavus, hoolivustunne ligimesest. See on midagi suurepärast. Teised liigid ei saa praktiseerida seda, ei saa arendada sarnaseid asju. Ma ütleksin, et see on meile, inimesele omane omadus. Ma arvan, me peame teadvustama seda positiivset omadust ja seda effektiivselt kasutama. Niisiis, kui me põrkume selliste konfliktidega,lahkarvamustega, siis oma olemuselt on see inimmõistuse pärast. Meil on erinev maailmanägemus, erinevad ideed, kõik see sünnitab konflikte. Ja kui te tahate neid konflikte lahendada, siis sobivaim moodus selleks on samuti inimmõistuse kasutamine. On olemas positiivne tee arendamaks otsustavust, ligimesest hoolimist, kaugelenägev, mitte kitsas silmaring, pikaajaline huvi. Sel juhul,ma arvan, suudame me lahendada kõik konfliktid või siis vähemalt me võiksime neid konflikte minimeerida. Tulemusena saab meil vastavalt olema vähem inimese poolt loodud probleeme, inimeste poolt tekitatud kannatusi.
Tavaliselt kirjeldan ma seda nii: kui me oleme tõelised egoistid, siis olgu see pigem tark kui rumal egoist.
Kui te arvate, et kõik inimeste probleemid saavad lahendatud ainult materiaalse arengu abil, siis see pole tõsi. Selleks, et saavutada mõtestatud elu, õnnelikku elu, on vastava piirini tähtis ka looja ise. Seepärast pole mõtet ära põlata inimlikke omadusi. Ma arvan, et materiaalne ja vaimne areng peavad käima koos.
Vestluse juht: Selles ühiskonnas on olnud alati kombeks hinnata noorust kui kõrgeimat eesmärki ja eriri igavesti noort keha. Mil moel on võimalik muuta seda ettekujutust, nii et vastutasuks me võiksime nautida materiaalsust?
D. Chopra: Ma arvan, et kogu probleem on selles,millega te ennast samastate. Kui teid kasvatati täielikult materiaalses maailmas, siis te samastate end materiaalsete asjadega. Mänguasjad, raha, seks, jõud muutuvad teie elus väga tähtsateks eesmärkidesks. Ja teate, ei saa öelda, et need eesmärgid pole tegelikult tähtsad. Igaüks, kel on füüsiline keha, peab tegelema füüsiliste vajadustega. Isegi püha Augustinus rääkis nooruses: “Jumal, anna mulle karskust, mõõdukust, aga mitte kohe praegu”. Seepärast on mänguasjad, raha, seks, jõud mitte vähem tähtsad iidolid. Iidolite all ma mõistan soove. Soovid – see on ilmumise mehhanism. ma ei arva, et mänguasjad, raha, seks, jõud on vähem tähtsad iidolid, ma nimetaks neist varasteks iidoliteks. Mees või naine pevad rahuldama oma püüdlusi enne kui hakata huvi tundma teiste asjade vastu. Samuti nagu enne selle tegemist peate te täitma kõhu toiduga ja leidma peavarju. Ja meil on olemas ka kõrgemad vajadused. Alustades toidust ja ulualusest, omandate te materiaalse heaolu. Ja lõppude lõpuks, kui teil on kõik juba olemas, püüdlete te kõrgemate, või te võite öelda - hilisemate iidolite poole.
Vestluse juht: Kas ei saa üle nende materiaalsete asjade hüpata? Kas te arvate, et me peame selle läbima?
D. Chopra: Ma arvan, et selles maailmas, kus me elame, on meil ilmselt vaja see läbida. Kui te neist üle hüppate, siis te sarnanete selle mungaga, kes istub kloostris, aga tegelikult on tema mõtted kusagil mujal. Tema tähelepanu on täielikult välises maailmas. Te olete ilmselt kuulnud seda zen-lugu kahest mungast. Te ei tea lugu noorest ja vanast mungast?
Vestluse juht: Rääkige palun.
D. Chopra: Hästi. Kord suundusid noor ja vana munk külastama pühasid paiku. Nende tee ristus tormise veevooluga.Kaldal seisis kena noor tütarlaps, kes ei osanud ujuda. Ta tahtis minna üle jõe. Noor munk ütles: “Istu mulle õlgadele. Ma kannan su üle jõe”. Ja loomulikult oli ta selle protsessi ajal üsna lähedases kontaktis naisega, keda ta üle jõe kandis. Teisel kaldal pani ta naise maha ja jätkas oma palverännakut. Sedamööda, kuidas nad oma teekonnal edenesid, muutus vana munga nägu järjest süngemaks ja pahuramaks. Mida kaugemale nad oma teed jätkasid, seda rahutumaks ta muutus. Lõpuks ei suutnud ta enam kannatada. Ta vaatas noort munka ja ütles: “Ma ei suuda seda uskuda”. Noor munk küsis: “Mida?” Ta vastas: “Ma tõesti ei suuda seda uskuda. Kõik mungad peavad rangelt jälgima karskust,aga sina kandsid noore naise oma õlgadel üle jõe!” Noor munk ütles: “Mina jätsin ta juba kuus tundi tagasi. Aga sina ikka veel kannad teda?” Seega, on ilmne, et vaimsuse eesmärgiks on ehe kiretus. Selleks, et hõlmata terviklikkust ja jätta fragmentaarne nägemine. See näide mungaga on hea näide, seotud rohkem meie teadvuse kui materiaalse maailmaga. Ma arvan, et igaüks meist peab läbima teatud etapid elus. Vaat miks on nii tähtis mitte arvustada ja moraalselt alla suruda seda, mis pole vaimne.
Vestluse juht: Kas te peate silmas, et ka kiindumus oma kehasse võib selleni viia...
D. Chopra: See on vaimsuse otsing. Selline täielik tähelepanu oma kehale, täielik tähelepanu võluvatele vaatepiltidele ja materiaalsetele asjadele on suunatud rõõmu otsingule. Aga iga rõõmu otsing on ka vaimsuse otsing. Kord te avastate, et see pole küllaldane. Aga keegi ei saa seda teile öelda.
Vestluse juht: Te peate seda ise kogema.
D. Chopra: Te peate selle ise leidma. ja te võite seda näha ümberringi.
Vestluse juht: Aga te isegi ei arva, et me peaks muutma suhtumist noorusesse ja nooresse kehasse...
D. Chopra: Me peame muutma kõike. Me peame väga rahulikult teadlikkusega jälgima, mis meile siis rõõmu toob. Ja kui me seda teeme, oleme tähelepanelikud ja teadlikud, siis me leiame selle ise. Kui me püüame luua enda meeleolu, kui püüame muuta oma suhtumist...
Dalai Laama: Sageli võib näha inimesi, kes saades eksliku mulje, räägivad kogu aeg kannatusest, kannatlikkusest jne seoses religioossete teemadega. See pole nii. Kui ma selgitan nende mentaalsete omaduste kogu tähtsust, ei seo ma seda ühegi religioosse usuga. Kas inimene peab või ei pea uskuma – see on tema enda õigus. Mõned inimesed tunnevad, et ilma igasuguse usuta võivad nad õnnelikult töötada ja saada rohkem rahuldust. Neil on omamoodi õigus. Aga mida ma tahan siin rõhutada – see on see, et ilma nende heade inimlike väärtusteta, sisemiste väärtusteta ei õi ükski inimene olla väga õnnelik, omada selget meelt. See on ilmselge. Seepärast vaatan ma tavaliselt neid inimlikke väärtusi sajandi eetika tuumana. Mis tähendab omada head südant, harmooniatunnet või austust, ligimesest hoolimist. Need on inimkonna jaoks väga olulised asjad. Lõppude lõpuks,on inimolend ühiskondlik olend. Niipea, kui need inimlikud väärtused on välja arenenud ja saanud osaks teie igapäevaelus,muutub iga tegevus loovaks, mitte hävitavaks.
Vestluse juht: Ma tean, et kui Dalai Laama sõitis esimest korda Rootsi, ütles ta: “Ma tahaksin väga kohtuda teie vaimse liidriga”. Kõik vaatasid ringi ja vastasid: “Meil pole ühtegi vaimset liidrit, meil on ainult poliitilised liidrid”. Kas see on ühiskonnaleoluline – omada vaimset liidrit?
GURUJI: Kas on vaja omada vaimset liidrit, et iga ühiskond omaks oma vaimset liidrit? Iga liider võib saada vaimseks!
Vestluse juht: Tehes hingamisharjutusi ja meditatsioone.
GURUJI: Meditatsiooni abil. Iga ühiskonna liider võib austada elu, anda elule rohkem tähendust. Aga samuti toetada kannatuse, armastuse ja teenimise väärtust. Siis me näeme ümberringi suuri muutusi. vajaliku vaimse hariduse puudumisel muutuvad inimesed fanaatikuteks. Ainus moodus päästa maailm fanatismist on anda inimestele neile kuuluvad vaimsed teadmised,nii et igaüks jõuab äratundmisele sellest, et kogu maailm kuulub neile. Nagu kõik pühad kirjutised maailmas kuuluvad neile. Olgu siis Piibel, Koraan, Mahabharata või Bhagavat Gita, ükskõik milline püha raamat maailmas, iga tarkus muutub nende osaks ja kuulub neile. Kui meist saavad kogu inimkonna ja tema kuulsuse valdajad, kõikide kultuuride, kõikide filosoofiate valdajad, siis me saame teha lõpu sellele lõputule hullumeelsusele maailmas – sõdadele.
D. Chopra: Elu on tõeline kontrast rahulolu ja valu vahel, nende kahe äärmuse vahel, mis loovad kogemuse. Teie sees asub erinevat tüüpi energiate kogum.
Vestluse juht: Näiteks milliste?
D. Chopra: Patuse ja pühaku, jumaliku ja saatanliku,püha ja mittepuhta. Ühes otsas – keelatud kiim, aga teises – puhas tingimusteta armastus.... On peamised erinevad energiad, mis hoiavad tuld teie eluküünlal teie hinge baasil. Ja enamus inimesi püüab oma tumeda poole eest ära joosta ja ütleb: “Ma alles kavatsen seda teha”. Sel moel nad suruvad alla need energiad.Lõpuks energiad plahvatavad raevuna, psüühhilise käitumise või vaenulikkusena, või mingil muul moel käitumisena, mis kutsub esile halba. Kuid see halb, mida me vaatleme oma ühiskonnas, –see on kõigest kollektiivse psühhoosi projektsioon. Me projitseerime seda kollektiivset psühhoosi, nagu see juhtus Teise Maailmasõja ajal Euroopas. Justnimelt projitseeritud kollektiivne psühhoos lõi hullumeelse hävitustöö.
Vestluse juht: Seega, on meil vaja teada oma isiklikke emotsioone, aga mitte uskuda seda, et kõik ärritused tulevad väljastpoolt.
D. Chopra: See on meie kollektiivse psühhoosi ilming.
D. Chopra: Väga mugav on süüdistada Hitlerit selles hävitustöös. Kuid ta ise oli millegi veel pahaendelisema väljendus. See ei olnud vaid üks inimene. Ta oli...
Vestluse juht: Tööriist.
D. Chopra: Ta oli järjekordne inimolend, kehastunud jälgi imagoga.
Vestluse juht: Teiste sõnadega. Kui me oleks sundinud neid olema teadlikumad, tunnistama oma tumedat poolt…
D. Chopra: Siis see oleks selles protsessis aidanud.
Vestluse juht: Siis see oleks avaldunud seesmiselt?
D. Chopra: Jah. Lõpptulemusena, ei ole olemas teist teed peale andestuse ja armastuse.
Teate, Kristusel oli täielikult õigus, kui ta ütles: “armastus võidab kõik”. aga mitte nii et: “Ma armastan sind, ma armastan sind” See on jälle enesetähtsus: “Ma armastan sind. Aga kas sina mind armastad?!” Vaat mis ta ütles: “Armastus – see pole emotsioon. Armastus – see pole tuju. Armastus – see on olemise seisund. Ja kui te olete sellises Olemise seisundis, siis lakkavad inimesed teie ümber teisse vaenulikult suhtumast.
Vestluse juht: Mis moel te kultiveerite kaastunnet? Kuidas saab aidata sel kaastunde algel endas, inimeses kasvada.
D. Chopra: Kaastunne – see on teie Olemise ainus seisund. Sest see on seesama protsess, täpselt samasugune protsess. Te annate vaimule võimaluse avaneda. Te annate võimaluse toimuda muutustel teie teadvuses. Niisiis, see on nagu kõrghoone, kus tõuseb lõputu lift. Ja mõned meist on esimesel korrusel, teised – teisel, aga kolmandad – 15ndal korrusel. Ja kõik nad on kosmilise seebiooperi osatäitjad, kui nii võib öelda. ja peamine on siin see vastu võtta ja teadvustada. Ainus, mis võib muuta ükskõik millist inimest – on teadlikkus. Niipea, kui te hakkate olema teadlik, toimub teie teadvuses väike mutatsioon. Ja see mutatsioon viib teid tulemusena teise reaalsusse.
Vestluse juht: Aga kust me leiame mehisust vaadata näkku oma sisemistele varjudele?
D. Chopra: See toimub, kui te esiteks teadvustate seda,tunnistate seda ja muutute sellega lähedaseks…
Vestluse juht: Iseenda tumedate külgedega.
D. Chopra: Jah, olla sellega lähedastes suhetes. Ja kui te seda jälgite, olete aus selle suhtes, võite seda väljendada, ei peida seda mingitesse pimedatesse nurgatagustesse, mingitessesalduslikesse nurkadesse, mingitesse raskeltleitavatesse …
Tulemusena toimub see, et te ei kogu enam oma kehasse sellest kõigest toksiine. Aga veel tähtsam on see, et te muutute vahetuks, aga mitte kaalutlevaks. Sest kui te näete käitumist,niinimetatud käitumist, mis on moraalselt kohatu …, püüate te seda õigustada, kuna nägite seda endas. Ja kui te muutute spontaanselt mittehukkamõistvaks, siis pole see mitte sellepärast: “Оo, sa ei peaks andma hinnanguid!” – vaid sellepärast, et te olete sellest läbi läinud, siis on selline spontaanne mitte hukkamõist baas andestamiseks. Aga andestamine on alus armastuseks. Just sel moel vabanete te kollektiivse mõistuse psühhoosist. Aga mitte nii,et te lähete välja ja ütlete inimestele: “Nii pead sa käituma, aga mitte nii”. Vastupidi, te lähete sissepoole ja alustate iseendast.
Vestluse juht: Siis tuleb nii välja, et meie sees on mingi tuum, mida me kogu aeg hoiame? Kas on vaja vaadata sissepoole?
GURUJI: See on juba teis. Teate, kui meie meel on rahulik, keskendunud, siis mida me ka ei teeks sellise meeleseisundi juures, me oleme teadvustunud. Kõik eksimused maailmas tekivad mitteteadvustamisest. Ja ongi kõik. Kui meie sees on rahu, siis oleme võimelised looma harmooniat enda ümber.
Vestluse juht: Tuleb nii välja, et väline maailm ei saa kunagi eksisteerida ilma sisemise rahuta?
GURUJI: Kindlasti mitte. Kõige rohkem antakse edasi ju meie kohaloleku kaudu. Aga meie sõnad mängivadteisejärgulist rolli. Kui te väljute lennukist, ütlevad stjuardessid teile tavaliset: «Kõike head!» Loomulikult ütlevad nad seda viisakusest. Kuid nad ei tunne seda. See ei lähtu tundeliselt pinnalt. Ta ei koge seda. Aga kui neid samu sõnu ütleb teile keegi lähedane inimene: teie ema, vend, sõber, mees või naine, siis annavad nad koos nendega edasi vibratsioone, mingi osaluse,tunded. Inimesed on nendele vibratsioonidele väga vastuvõtlikud.Аh? Kui keegi ütleb: “ma armastan sind nii väga”. Aga ise on selle juures sisemiselt vihane. Siis see inimene tunneb selle kerge vaevaga ära. Ma pean silmas, suur osa inimesi tunneb selle ära.Sest see lähtub erinevatest mõõdetest. Seega, kui me puhastame oma kohaloleku ja toome iseendasse rahu, muutub meie olemine väga harmooniliseks. Aga kui olemine on harmooniline, siis ka inimesed ümberringi, keda te ka ei kohta, muutuvad automaatselt harmoonilisteks.
Vestluse juht: Kuidas on võimalik mõjutada selliseid asju… nagu sõda, see tähendab pidevat võimuvõitlust?
GURUJI: Täpselt samuti, ka selle põhjus on stress,ohutunne, stress. Aga ka selline suhtumine: “Mis mina sellest saan?» Selle asemel, et öelda: «Mis panuse mina saan anda?”
Dalai Laama: Mis moel on võimalik saavutada oma sisemist olemust? Tavaliselt avab kannatus meie sisemise ukse.Selle tulemusena võite te suhelda teiste inimolenditega ja isegi suhteliselt lihtsalt loomadega. Sellel teel võite te arendada tõelist sõbralikkust, mis omakorda vähendab kaitsetuse tunnet ja vähendab hirmu. Te muutute ka palju enesekindlamaks. Ja see viib teid sisemisele olemusele lähemale.
Vastasel juhul, kui te jätkate oma halbade omaduste toitmist teiste vastu ja kogete vihkamist, suleb see automaatselt teie sisemise ukse. Tulemusena muutub teie jaoks väga raskeks teiste inimolenditega suhtlemine. Seepärast ei eksisteeri budistlikust vaatenurgast mingit välist, kurja jõudu. Tõeline vaenlane on siin,meie sees.
Seepärast ma ütlen, õppige, jälgige ennast. Eriti usklikele inimestele, olgu nad kristlased või moslemid, judaistid või budistid või hinduistid, on väga tähtis pidevalt iseennast tundma õppida. Pole oluline, kas te olete oma õpetuse tõelised järgijad või mitte. See on väga tähtis. Vahel me tunneme end liiga rahulolevatena. Seda võib näiteks juhtuda ülestõusmispalvete ajal kirikus. Niipea kui me lahkume kiriku lävelt, unustame me kohe vaimsuse. See ei anna tulemust. Mulle tundub, et kiriku pühitsus on nagu teie akude laadimine. Ja kogu ülejäänud aja peate te oma akut sihtotstarbeliselt kasutama. Kui aku tühjeneb, kasutage meditatsiooni, mingit palvet, et neid uuesti laadida. Tõepoolest kasutage nende päevavarusid. Kui te juba võtate vastu mingi usu,siis tehke seda tõsiselt. Kasutage seda sihipäraselt. Siis te võite muutuda, saada sisemiselt kindlaks. See on väga oluline. ma pean seda inimeste nõrkuseks, et sageli ei õpi me end piisavalt hästi tundma ja märkame midagi halba välises. Ning hakkame süüdistama: “See on halb, too on halb”. Mitte kunagi õppides tundma iseennast. Enne, kui öelda midagi teisele, tuleb teil kõigepealt vaadata iseennast. Sõrm peab olema suunatud siia.
Vestluse juht: Ida traditsiooni lahutamatu osa on “karma”.
D. Chopra: karma – see on väga keeruline arusaamine. Inimesed mõistavad seda üsna lihtsustatult. ja arvavad tegelikkuses sellest isikliku mõõtme mastaabis, kuigi see pole nii. Karmatähendab lihtsalt valikut. Iga kord tehes valikut, alustate te sündmuste ahela loomist. Ja see sündmuste ahel on osa võrgust,mis laiub lõpmatuseni. Seepärast pole õige öelda, et üks valik kutsub esile ühe effekti. Üks valik toob kaasa lõpmatu hulga effekte. Ja nad toimivad kõik väga segasel moel sündmuste ahelas….
Niisiis, iga kord, tehes mingi valiku, mõjutate te kõike Loodut, lõpmatust. Te hakkate teadvustama kogu karma keerukust ja hakkate teadvustama enda poolt sooritatud valikut ning peate meeles, et iga tehtud valik levib ringidena kogu Teadvuse Ookeanis lõpmatuses. Ja mis siis toimub, kui te hakkate tegema oma valikuid teadlikult? Piisab ainult selle teadvustamisest, et te teete valiku, ja et see valik mõjutab sündmuste lülisid lõpmatuse teel. Ainult need kaks asja aitavad teil teha karmiliselt õigeid valikuid.
Vestluse juht: Ja mis juhtub, kui te seda teete, muudate oma suhtumist? Kuidas see mõjutab teie elu?
D. Chopra: Karmiliselt õige valik on see, mis toob rõõmu teile ja rõõmu kõigile neile, keda teie valik on mõjutanud. Loomulikult mõjutab see kõike Loodus, kuid rohkem neid, kes teile kõige lähemad on. Seega tuleb iga valiku juures meeles pidada: “Kas see teeb mulle rõõmu? Kas see teeb rõõmu kõigile inimestele ümberringi?” Mõned valikud, nagu näiteks juua tass kohvi, on täielikult isiklikud. See ei avalda mõju suurele inimeste hulgale, see mõjutab teid isiklikult. Aga kui te teete valiku juua palju alkoholi, siis see mõjutab teie perekonda, mõjutab teie sotsiaalset struktuuri, mõjutab teie tööd, teisi inimesi. Niisiis te võite näha, kuidas kõige lihtsam valik võib levida ringidena kogu ajale ja ruumile. Kõik kannatused on mingi tehtud sobimatu valiku tulemus. Kannatus – see pole sama mis valu. Valu – on väga oluline füsioloogiline märk ebakõlast, meeldetuletus sellest, mida ei peaks tegema. Kui see valusignaal vaigistada, siis teid viiakse tasakaalust välja. Selle signaalita ei saaks te kunagi teada, mis on normaalne ja mis väär. Niisiis on valu igaühe jaoks oluline kogemus. Aga ma ei ütleks, et kannatus on igaühele oluline kogemus! Valu on füüsiline ilming. Aga kannatus on tõeline teadvustamatus. Te võite kogeda palju valu ja mitte kannatada. Või siis pole teil valu, aga te kannatate tugevalt. Te võite kohata lootusetult haigeid ja surevaid inimesi, kuid nad ei kannata. Te võite kohata ka inimesi normaalse kardiogrammiga, füüsilise ülevaatuse heade tulemustega, heade vereanalüüsi näitajatega, kes kannatavd tugevalt.
Dalai Laama: Praegu on meie põlvkond juba valmis ütlema “Hüvasti!” enne kui jätta see planeet. Nüüd peate teie, noor põlvkond, kohtama järgmist aastasada. teie mängite järgmisel sajandil peamist rolli.
Vahel räägivad inimesed helgemast tulevikust. Kuid parem tulevik ei tule kusagilt väljastpoolt. Inimkond ise peab looma parema tuleviku. Ei keegi teine. Seepärast olete teie, noor põlvkond, kohustatud valmistuma: hästi õppima ja samal ajal hoolitsema, jälgima oma mentaalseid suhteid. Kui teil on palju teadmisi, kuid väga rahutu süda, siis see kutsub esile veel rohkem hullumeelsust. Isegi isiklikul tasemel olete te inimene, kellega läheb alati kõik valesti. Pole head und, head ainevahetust. Te ei leia kunagi häid sõpru, häid kaaslasi. Kogu teie elu lõpeb krahhiga. Kuid heade ajudega, hea südamega, hea ja terve füüsilise kehaga on teie pere õnnelik, te ise olete ühiskonnale kasulik kodanik. Ja sel moel luuakse reaalne võimalus rahuliku,sõbraliku, harmoonilise maailma jaoks, õitsva maailma jaoks. Seepärast sõltub palju meie mõistusest ja heast südamest. Seda te peate… Ma ei taha öelda «peate». On väga oluline seda teada ja vastavalt sellele tegutseda. Ja veel tahaksin ma jagada oma mõtisklusi perekonnast. Ma arvan, et perel on väga üheselt suur roll terve järgneva põlvkonna kasvatamisel. Samuti neil inimestel,kel on tegemist haridussüsteemiga. Ka teil on väga suur tähtsus ja te kannate vastutust. Pole vaja vaadata õpetajat kui kedagi, kes annab õpilasele mingit informatsiooni, ja sellega tema kohustused lõpevad. See pole õige. Te peate näitama õpilasele nende õilsate inimlike omaduste väärtust. Võtame näiteks kaastunde. Te ei saa seda sõnadega seletada, ei saa seda viia õpilaste meeltesse sõnade abil. Ainult tegudega.
Vestluse juht: On teil lapsevanematele mingi nõuanne? ….
D. Chopra: Ainus soovitus vanematele: olge heaks eeskujuks,ärge avaldage survet ega kutsuge lastes esile süütunnet. Öelge neile, et nad on Loodu kingitus, nagu teiegi. Nad ei kuulu teile …
