Jutuajamine Sri Sri Ravi Shankari osalusel 21.jaanuaril 1996, Havai, USA
Teie südames tärkab soov. Teile pole teada, kust see tuleb, kuid ta tuleb. Ja kuni see pole täitunud, olete te rahutu. Teiega juhtub ju nii? Mis siis teha, kuna soov on ju juba tekkinud? Võibolla on see isegi rumal. Mõnikord ei leia te selles mingit mõtet, aga teinekord on see teie jaoks väga tähtis. Aga kui soov teie meeles tekib, siis te toetute sellele. Kas te istute, kõnnite, sööte või magate – kogu aeg kannate te seda soovi endaga. Päris alguses toob soov lootuse, tekib entusiasm, rõõm, ootus. Kuid natuke hiljem tekib rahutus. Aga siis hakkab see kõik käärima ja kutsub esile valu, kas pole nii? Te soovite sellest vabaneda, aga ei tea - kuidas. Te loete raamatuid filosoofiast, teete erinevaid asju, mediteerite, teete mingeid jõupingutusi ja ikkagi soov ei lahku. Ja isegi peale seda kui soov on teile valu toonud, ta ei lahku. Ja see on tema halvim omadus. Te teate, et see teeb haiget, kuid te ei saa seda vältida. Aga te soovite sellest kindlasti vabaneda, kas pole nii? Kas see mõte tekitab teis mingit vastukaja? Kas te saate selle mõttest aru, millest ma räägin?
Kui paljudel teie hulgast on tulnud seda oma nahal kogeda? Ja siin me just nimelt unustame selle, et on olemas meid armastav kohalolek, kes meie eest hoolitseb. Kes meie eest nii kõvasti hoolt kannab, nagu ema oma lapse eest. Te teate, kuidas ema oma lapse eest hoolitseb. Täpselt niisama kohalolek või teadvus või kõrgem jõud – pole tähtis, kuidas te seda nimetate, see teadvus, alati ärkvelolev, hoolitseb teie eest. Sarnaselt sellele, kuidas ämmaemand käitub sünnituse juures. Ämmaemand on alati juures ja jälgib ema valu, aidates tal sünnitada. Analoogselt sellele, on kohalolek teiega ja soovib, et te midagi õpiksite. Aga mis see selline on? See on kohalolek. Kohalolek, mis hoolitseb teie eest. Ärge muretsege millegi pärast. Pakkuge oma soovid jumalikkusele. „Lõppude lõpuks, miks sa tekitasid minus selle soovi? Hoolitse selle eest ise.” Ja vaat, selsamal momendil, see valu, see rahutus või soov muutub lõpmatuks puhta teadvuse seisundiks või armastuseks. Ja kõikehõlmav armastus voolab teist allikana. Seda nimetatakse alistumiseks. Saite aru?
Alistumine on selle teadvustamine elus, et teie jõupingutused ei too teile seda, mida soovite. Õigemini öeldes, midagi suurt ega tähtsat pole võimalik saavutada väikese mõistuse jõupingutuste läbi. Kui see ka õnnestub, siis pole see suur ega tähelepanuväärne. Mida te tavaliselt võtate kui kingitust? Kui see on midagi suurt ja kui see ületab kõiki teie jõupingutusi, kas pole nii? Ainult siis see väärib seda, et teda elus omada. Pole tark mõelda, et väike mõistus suudab kõike. Et elus on kõik tema kontrolli all. Alistumine tekib spontaanselt teadmiste olemasolul, kui te mõistate, et miski pole teie kontrolli all, isegi teie enda mõtted mitte, isegi teie tunded, kuigi te muidugi teate, mida te tunnete, kuid te ei suuda nende suhtes midagi ette võtta. Tulevad mõtted, tulevad tunded. Kui te taipate, et elu ei allu teie kontrollile, et ta allub mingile kõrgemale seadusele, et meie elu on lühike ja tähtsusetu. Vaadake, miljardid aastad on möödunud ja miljardid inimesed on elanud sellel planeedil ja siis surnud. Miljardid elavad täna, kes ka surevad, sünnivad uued miljardid. Kas pole tõsi? Vaadake oma elule globaalses mastaabis ja te märkate, kuidas väike mõistus lahustub ja kaob. Vaat seda nimetatakse alistumiseks.
Alistumine on teie kaasasündinud olemus. Kuid teie hirm ilmub selle pärast, et te kardate alistumise läbi midagi kaotada. Öelge mulle, mida te saate kaotada? Teil pole midagi, et midagi kaotada. Teie rusikas on nii kõvasti kokku surutud nagu te kardaks midagi kaotada kui selle avate. Te hoiate kätt tugevasti rusikas, aga selle sees pole midagi. Kui te selle täielikult avate, on teie peos kogu taevas. Kogu taevas on teie kätes, kuid teie hoiate kätt rusikas, öeldes, et ei taha midagi kaotada. Kui tark inimene teid vaatab, naerab ta ja ütleb: „Lihtsalt lõdvestu” Kui te olete lõdvestunud, olete te alistumise seisundis. Kui te olete tänulik kõige eest, mis teile elus on antud, siis olete te alistumise seisundis. Kui te täielikult abitu ja seejuures tunnistate oma abitust, siis olete te alistumise seisundis.
Selles võib veenduda, vaadates kolmanda maailma riike, kus kõik ei õnnestu nii nagu tahaks. Kus sa ei tea, millal elekter sisse lülitatakse ja millal välja. Seal ei ole te kindlad püsivas veevarustuses, elektrivarustuses, busside, rongide, lennukite liikumisgraafikus – kõik on jäetud Jumala hooleks. Mida ma tahan öelda on see, et mida tugevamini olete te planeerinud oma elu, seda rohkem tundub teile, et kõik on teie kontrolli all. See ei tähenda hoopiski mitte, et te ei peaks millegi eest hoolitsema. Mõelge ja planeerige, kuid ärge unustage, et teil ei ole mingit kontrolli. Vaat siis tekib alistumine ja selline alistumine pole siin maailmas millegagi võrreldav. Ta omab imestamisväärset jõudu.
Teate, mõnedes India templites tuuakse teile hõbedane kroon kui te alistudes kummardate, ning hoitakse seda mõned sekundid teie pea kohal. See tähendab, et kui te alistute, olete te kroonitud. Me ju mõtleme, et alistumine on nõrkuse märgiks. Ei – see on tugevuse märgiks. Me arvame, et alistumine on kaotus. Kuid teadke, et see, kes on kaitses ei saa kunagi olla alistunud. Mõistate, mida ma silmas pean? Selline inimene tundub nagu alandlik, kuid ta ootab ainult sobivat hetke vastulöögi andmiseks. Alistumine tuleb koos teadmisega, taipamisega, tänutundega. Muidu ei tule elus lõppu torisemisele. Kui tänulikkust ei ole, siis selle järel tõenäoliselt tuleb rahulolematus, kaeblemine. Te kaeblete küll ühe, siis teise asja üle, te ei rõõmusta ei selle ega tolle üle. Aga see loob sellise negatiivse energia teie sees, et inimesed hakkavad teie suhtes vastumeelsust tundma. Olete te märganud, kuidas see toimub? Kas te soovite suhelda inimesega, kes kogu aeg kaebleb, öelge mulle ausalt. Kas te siis ei tunne negatiivseid vibratsioone, mis sellise inimese ümber tekivad, kes kogu aeg kaebleb ja toriseb, osutades teiste vigadele. Näha vigu teiste inimeste juures on vahend, millega vältida iseenda nõrkusi. Mõistate seda? Kui te aga oma nõrkusi tunnistate, mis siis toimub? Siis te teete endale etteheiteid. Aga kui te jälgite oma häid omadusi, siis tekib teis üleolek: „Vaadake, ma olen nii hea.” Kui teie olete nii hea, siis peavad teised olema halvad. Kui teised pole nii head, alles siis saate teie hea olla. Enamus inimesi on õnnetud seepärast, et nad mõtlevad endast:”Kui hea ma olen. Kuidas siis nii, mina olen nii hea, aga nad kõik käituvad minuga nii valesti. Maailm on ebaõiglane. Vaadake, milline suurepärane inimene ma olen, milline imetlusväärne isiksus!” Tekib enesehaletsus. Kõik, kes ennast haletsevad, on endast liiga heal arvamusel. See on psüühiline haigus, veel avastamata, tähele panemata, diagnoosimata.
Te muutute õnnetuks leides endas kas negatiivseid jooni või positiivseid. Mõlemal juhule muutute te õnnetuks. On ju nii? Mõistate mind? Te märkate endas kas positiivseid omadusi või negatiivseid. Mõlemal juhul muutute te õnnetuks. Te muutute kas kõrgiks või tunnete end süüdi ja tegelete enesehävitamisega. Kumbki neist pole normaalne. Mida siis teha? On meel, mis märkab kas positiivseid või negatiivseid jooni. Te ei saa seda mitte tähele panna. Ja siin tuleb appi alistumine. Vaat milleks tuleb teie juurde õpetaja või tekib kõigutamatu usk Jumalasse. Usaldage kõik oma negatiivsed ja positiivsed omadused Jumalale ja muutuge õõnsateks ja tühjadeks. Ja siis muutute te kõige tavalisemaks inimolendiks. Leppides oma positiivsete omadustega, hakkab positiivne teis kasvama. Aga leppides oma negatiivsete omadustega, vabanete te neist. Selles on alistumise ilu. Mõistate? Leppides oma positiivsete omadustega see ei hävita neid, vaid need kasvavad. Aga leppides oma negatiivsete omadustega, ei saa need enam kauemaks teiega jääda ja kaovad. Vaat mille pärast on alistumine saanud kõigi traditsioonide osaks maailmas.
Alistumine Jumalale. Seda pidas silmas Jeesus kui ütles:”Tule minu juurde. Mina olen tõeline tee.” Buddha ütles:” Buddham sharanam gachami” – leia Buddhas varjupaik, teist teed ei ole. Teil on vaja leida varjupaik minus.” Ja Confucius ütles sedasama. Krishna samuti. Gitas ta ütles: „Tule ja anna end mulle. Anna kõik oma omadused mulle.” Ja igaüks, kes on endast teadlikuks saanud, räägib sedasama. Tulevikus räägitakse sellest samast sel või teisel moel.
Buddha ütles:”Leia varjupaik Buddha valgustumises” Buddha tähendab sel juhul valgustumist. Buddha ei öelnud kunagi:” Tule ja alistu mulle”, sest Buddha pöördus väga intelligentsete inimeste poole. Kui te ütlete intellektuaalsele inimesele, tule ja anna end mulle, siis selsamal momendil ütleb tema mõistus talle:” Mida ta minult tahab? Võibolla ta kavaldab, tal on minult midagi vaja?” Buddha ei võtaks teilt pennigi. Kes võiks Buddhale midagi anda? Buddha on maailma valitseja. Tema sõrmenipsu peale pakub maailm talle kõike, mida ta soovib. Mida võiks tal teilt tarvis olla? Ja ometi mõtleb intellektuaalne inimene, et ta tõenäoliselt tahab minult midagi. Seepärast ei öelnud Buddha kunagi:” Tule ja leia varjupaik minus.” Ta ütles:”Tule ja leia varjupaik valgustumises.” Jeesus seevastu pöördus väga lihtsate inimeste poole, kes teda usaldasid. Süütusele on omane usaldus. Jeesust ümbritsesid lihtsad, harimata inimesed – kalurid, käsitöölised. Nad olid väga lihtsad inimesed. Seepärast ütles Jeesus neile:” Tulge minu juurde, mina olen tee.” Krishna aegadel olid inimesed väga kõrgelt arenenud, seepärast polnud temal vaja palju rääkida. Ta ütles:”Tulge ja alistuge mulle.” Seda enam, et nad juba teadsid teda ja olid temaga väga lähedased. Nad olid Krishna lähedalolekust nii võlutud. Krishna ütles:”Mina olen tee. Leidke oma varjupaik minus.” Kõigil aegadel oli sõnum üks. Ja see ärkab uuesti ja uuesti ellu.
Faktiliselt pole alistumine midagi muud kui draama. See on nali. Esiteks, teil pole algusest peale midagi anda. Mis see ka poleks, kuulub see niikuinii Jumalale. Nagu teil oleks midagi? Mis teil seal siis sellist on? Aga kui te arvate, et teil on midagi, siis selle kohta öeldakse – andke see. See teeb teie meele vabaks., vabastab teid pingest ja kurbusest, teie kannatustest. See valgustab teie teed uue valgusega. Mis te selle peale ütlete? Täna enne uinumist tundke, kuidas te olete kõik jätnud Jumalale. Teie keha, teie meel, teie mõtted, hingamine, teie tunded, teie emotsioonid, teid ümbritsevad asjad - kõik andke Jumalale, et teile ei jääks midagi. Ärgu olgu teil midagi ja olge eikeegi. See on õndsus. Kui te selle sammu teete:” Mul pole midagi ja ma olen eikeegi, minust ei saa kunagi tulevikus midagi, nimelt praegu pole mul midagi ega kedagi.” Siis olete te õnnelikeim inimene maa peal, kõik antakse teile. Ma ei pea silmas, et te peaks lihtsalt istuma ja unistama:” Ah ma olen eikeegi, ma ei tee midagi.” Ärge öelge: „Ma ei tee midagi”. Olge eikeegi, kuid tehke kõike. Meel on nii kaval, ta võib võtta ja kasutada teadmisi enda kasuks. Kui see, kes palju töötab ütleb, et ta midagi ei tee, siis on sellel suur väärtus. Mitte see, kes ütleb, et ta midagi ei tee, aga ise mängib lolli ja räägib: „Las Jumal hoolitseb minu eest.” Tegelikult on see kõige raskem. Seega, alistumine ei ole üldse tegevus – see on meie olemus. Aga kui te tahate mõelda, mis on tegevus, siis ka see toob teid olemuse juurde.
Mis veel? Mis kell on? Kas on mingeid küsimusi?
Korvikeses on mõned küsimused.
Küsimus: Armastatud Paditji, kui ma kuulen sind laulmas, mu süda avaneb ja mind kantakse taevasse. Palun õnnista meid oma andega. Jai Guru Dev.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar: Kas te kuulete mind? Ma laulan kogu aeg. Sõnadeta, pole mingeid sõnu.
Küsimus: Kogu oma südamest ma soovin saada vabaks, minu probleemide osaks on pidev materiaalse soovimine. Kas on meetodit, mis selle peataks, eemaldaks selle emotsionaalse koorma? Armastusega teie vastu.
Vastus: Ärge võidelge sellega. Kui te tahate materiaalset, ärge öelge endale:”Ma ei peaks seda tahtma, ma soovin selle lõpetada.” Nii pole tarvis. Kui selline soov tekib, teadvustage see ja andke ära. See on kunst. Kas te mõistate, mida ma silmas pean? Sest kui te hakkate sooviga võitlema, olete te endaga veel suuremas konfliktis. Soov tekib, teie lihtsalt asetate selle hõbedasele taldrikule ja annetate. See on väga delikaatne protsess. Kui soov tekkis – pakkuge see ära. Järgmine tuli – pakkuge see ära. Ja olles selles äraandmise protsessis,muutute te nii rahulikuks, nii õndsaks, et isegi kui mõned soovid tekivad, täituvad nad peaagu selsamal hetkel. Kas te teate, kes on kõige õnnelikum inimene maailmas? Kõige õnnelikumad on need, kel pole soove. Enne seda kui soov tekib, on kõik juba olemas. Enne kui tunnete janu, on teie ümber veeküllus. See tähendab, et teie jaoks pole vähimatki lootust midagi soovida. Mõistate mind? Kõige õnnelikumad on need, kel pole vaja soovida. Enne kui te midagi tahtma hakkate, on see juba olemas. Te pole veel näljane, aga keegi juba sunnib teid sööma. Teine kategooria õnnelikke inimesi – on need inimesed, kes soovivad midagi ja hetkega nende soovid täituvad. Te soovisite ja see täitus silmapilkselt, viivituseta. Vähem õnnelikud on need, kes soovivad ja selleks, et nende soovid täituksid, kulub palju aega. Ja kui soov lõpuks täitub, pole inimene enam võimeline sellest rõõmu tundma. Aga õnnetud on need, kes pidevalt soovivad, kuid midagi ei juhtugi. Te tahate, te soovite, kuid kui tuuakse süüa, pole te enam võimeline seda nautima.
Mõistate mind? Aga meie meditatsioon, Kriya, Sadhana, vaikimine – see kõik tõstab teid õnnetute ja vähem õnnelike kategooriast kõige õnnelikemate hulka. Mõistate seda? Õnnetud on need, kes soovivad ja kunagi ei saa. Üleminek alumiselt tasandilt kõrgeimale, kus pole vaja midagi soovida. See avardumine, see evolutsiooni tase saavutatakse Sadhana, kõigi nende praktikate, meditatsiooni, palve, Satsangi ja laulmise teel.
