Tähistage iga päeva ja iga hetke. Pidutsemises olete te Jumalale väga lähedal. Sel põhjusel tähistatakse iga jumalikku festivali või ükskõik millist pidupäeva. Jumal – see on absoluutne rõõm, täielik rõõm. Bhajan tähendab jagamist. Kui me istume ja räägime, või lihtsalt istume  üksinduses  ja mõtleme, tulevad meelde erinevad mõtted. Kuid kui te laulate, siis kõlavad kõikides meeltes ja teadvustes ühed ja samad sõnad. Me jagame ühtesid ja samu helisid. Bhajan – see on jagamine. Kuid mida me jagame? Jagage kõike, mis on jumalik. Jumalik – see on õndsus. Seega, kui me oleme õndsuses, me jagame. Kui me oleme armastuses, me jagame. Jagame kui pidutseme, kui oleme rõõmsad. Meie meditatsioon peab olema täidetud rõõmu ja naeruga. Ta ei pea olema väga tõsine. Siis me oleme elule väga lähedal, kuna elu pidutseb kõikjal. Võib näha nii suurt mitmekesisust ja nii palju asju.

Kas te teate, et mägesid nimetatakse sanskritis pidutsemiseks? Jah, sanskritis on mäed “parva”. Parva tähendab tasast maad, mis on tõusnud selleks, et pidutseda. Jumalikku Ema kutsutakse Parvatiks – pidutsemise tütreks, mägede tütreks. Kui te pidutsete, luuakse energiat. Kuid teisest küljest, kui te pole rahul või olete mõtetes pahur, siis energiat ei looda. Vastupidi, luuakse deemoneid (Rakshas). Seda nimetatakse Mahishasura. Mahishasura tähendab inertsust, täielikku rumalust ja negatiivsust. Mahisha tähendab ka härga või paksunahalist. Räägitakse, et Parvati hävitas Mahishasura. See tähendab, et pidutsemise energia lihtsalt hävita kõik negatiivse. Seega, kui te laulate, siis pidutsege. Laulge pidutsedes, täielikult sukeldudes sellesse. Selles on laulmise väärtus.

Hea on teha väikesi vaheaegu bhajanite vahel. Kui keegi juhib laulmist, siis teised lihtsalt ühinevad temaga. Pole tähtsust, kas eeslaulja hääl tõuseb või muutub madalamaks või kas ta saab meloodiale pihta. Selles on bhajanite väärtus – pidutsemises või meditatsioonis, sest see muutub meditatsiooniks.

Laulge, naerge, tantsige, mediteerige. Muutke oma elu pidutsevaks ja värskeks. Pidutsemine, see on midagi niisugust, mis kunagi ei tüüta.

Vaat millepärast toimuvad Indias pidustused terve aasta läbi. Kuid väga vähesed pidutsevad tõelise pidutsemise tundega. Pidutsemine haarab teid ja teil pole aega tujust ära olla. Selleks ajaks kui üks lõpeb, tulevad juba järgmised ja te valmistute nendeks. Võib olla isegi, et kõigis maades on üks ja sama põhjus. Paljudes kohtades tunnevad inimesed, et kui külmad saabuvad, siis nende meeleolu hakkab langema. Ja siis algavad pidustused. Tähistatakse tänupüha, seejärel tulevad jõulud, siis uus aasta. Ja inimesed on hõivatud. Kas pole nii?

Gurudev Sri Sri Ravi Shankar